ekstrekas kostitab end

kunagi oli crêperie "chez grigou" müürivahe tänaval üks mu lemmikkohti. muide, hämmastaval kombel pidas seda tallinnas sakslane, mitte üks korralik konnasööja, nagu võiks oodata.

nüüd on mõnda aega uus pannkoogimaja lahti. vase 14 asub. kristjani ja kristiine crêperie

ma sõin targu ainult lambalihasalatit ja sedagi oli tõeliselt suur ports. kristjani ja kristiine pannkoogimaja peab portsude suuruse osas kindlasti esile tõstma - nälga ei jää seal keegi. küll aga olin kuulnud ülivõrdes hinnanguid sealsete salatite kohta, lambaliha oli salatis aga saiapurulaadse kraamiga paneeritud ning see ei olnud lahe.

teine atraktsioon oli ettekandja. et me olime sõber annika eelsünnipäeval ning seeläbi keskmisest pühalikumas meeleolus, ei mõjunud ettekandja toimingud frustreerivalt. aset leidis aga järgnev:
* aperatiivid jõudsid kohale peale kolmekordset meeldetuletamist natukene umbes poolteist tundi peale mahaistumist
* rioja vein sai ettekandja bloknooti kirja kujul "sioha"
* veinipudeli avamise osas tegime kiirkursuse, siiski näitasin ainult ette, aga pudelit lahti ei teinud
* menüüsse kirjutatud calvados oli tütarlapsele tundmatu. selgitasin, et tegemist on õunabrändiga, siis pani ta õunabrändi endale kirja ja tuli nati aja pärast tagasi öeldes, et seda pole :)

aga - ta oli seejuures nii võluv, see ei teinud tuju üldse mõruks, vaid oli pigem sümpaatne. ja tüdruk püüdis, niet selle eest kirjutan talle plusspunktid välja.

ma lähen sinna tagasi. ahvenafileesalatit proovima. ja siis kanasalatit kah. sest neid on mu semud kõvasti kiitnud. muide, vesi, mis tembitud kurgi, apelsini, sidruni ja ma ei tea millega veel, on superluks!

selline kodune söögikoht on muhe suund, ma väga loodan, et just sarnaseid hingega tehtud söögipaiku tuleb tallinnasse juurde.