ekstrekas kostitab end

tänane hüppepäev on läbi. teeme veidi omamoodi "era".

panin selle eest viis punga ära kah. need, kes lives proovisid, võivad öölda, kas viis punga on liiast või parasjagu...

mis sest, et aasia, pole tai sushi söömiseks sugugi kõige parem koht. asi seisneb selles, et head värsket tuuni- ja lõhekala pole seal siiski igal pool. küllap kallivõitu sealsetes oludes. kuid selle korvab kohalike pingutus iga hinna eest hääd kraami teha.

ao nangil käisime ka sushit söömas.

umbes seal kohas, kuhu hiir viitab.

ablaste suurte mürakarudena panime veelaga pintslisse sellise koguse

trikk seal ongi miskite kohalike kaladega tehtud sushit süüa. üks, mida kohalikud kangesti armastasid, oli red snapper. ja kui pole liiga suuri ootusi tuunikala ja lõhe suhtes, on sealne sushi kokkuvõttes väega hea. ma rahavärki enam ei mäleta, aga ega see ports üle 1000 bahti kindlasti ei maksnud, mis tähendab kahepeale sellist asja 300 krooni eest. ahjaa, koha nimi oli kangesti turistipärane - sushi hut & grill. ja abba mussi laulsid kohalikud livemoosekandid kah.

oalrait. ma olin vahepeal pikalt ära. ja siis sisuliselt sama pikalt ei kirjutanud siia. mis muud, kui laiskuse pärast. vanu võlgu hakkame kohe likvideerima.

esimene hea uudis tuleb vanast ausast tartu linnast. crepp on koha nimi (suht meelevaldne ja prantsuse keeles see küll suurt ei tähenda). käisin seal teise korruse restoranis märtsi alguses. tellisin bœuf à la tartar'i.

segasin bœuf'i ja veidi naaksusin. selle kallal, et pipart lauale ei toodud. aga ettekandjatüdruk oli väga asjalik ja tõepoolest andis selle info kööki edasi. sõber mikk käis paar päeva hiljem seal söömas ja ütles, et pipar oli järgmine kord roa kõrval olemas.

ma käisin eelmisel nädalal uuesti crepp'is. sõin jälle bœuf à la tartar'i. ja jälle oli ettekandjal meeles pipar lauale tuua. rõõm, et klienti kuulatakse.

eelmisel aastal olla koseimre kotiga raha kööki uputand. ega see tal enda raha polnud, investorite jagu hoopis. nimeks pani mercado.

ma läksin sinna täna täitsa juhuslikult sööma ja kohe näha, et mercado asub moodsas tehnoloogialinnakus "ülemiste city". vanad semud ühest ja teisest itihvirmast teretasid vasakult ja paremalt, rahulikult ei saanud endale roogagi valida. lõpuks panin kokku lõhest, mozzarellaga topitud tomatist ja kreemjast kartulavormist (taga-harku murrak) lõunaratsiooni.

maitses hea, ütlen kohe ära. avo sõi lambaliha ja kiitis seda kah.

ülemiste city tulevikuplaanid on šefid. loodetavasti saavad need plaanid teoks, juba täna on seal hoopis teisest puust keskkond kui kõik ülejäänud eesti innovatsiooni-, teadus-, tehnoloogia- jms inkubaatorid, -linnakud ja -keskused. ja mercado-sugune söömapaik sellises linnakus on essential.

kunagi oli crêperie "chez grigou" müürivahe tänaval üks mu lemmikkohti. muide, hämmastaval kombel pidas seda tallinnas sakslane, mitte üks korralik konnasööja, nagu võiks oodata.

nüüd on mõnda aega uus pannkoogimaja lahti. vase 14 asub. kristjani ja kristiine crêperie

ma sõin targu ainult lambalihasalatit ja sedagi oli tõeliselt suur ports. kristjani ja kristiine pannkoogimaja peab portsude suuruse osas kindlasti esile tõstma - nälga ei jää seal keegi. küll aga olin kuulnud ülivõrdes hinnanguid sealsete salatite kohta, lambaliha oli salatis aga saiapurulaadse kraamiga paneeritud ning see ei olnud lahe.

teine atraktsioon oli ettekandja. et me olime sõber annika eelsünnipäeval ning seeläbi keskmisest pühalikumas meeleolus, ei mõjunud ettekandja toimingud frustreerivalt. aset leidis aga järgnev:
* aperatiivid jõudsid kohale peale kolmekordset meeldetuletamist natukene umbes poolteist tundi peale mahaistumist
* rioja vein sai ettekandja bloknooti kirja kujul "sioha"
* veinipudeli avamise osas tegime kiirkursuse, siiski näitasin ainult ette, aga pudelit lahti ei teinud
* menüüsse kirjutatud calvados oli tütarlapsele tundmatu. selgitasin, et tegemist on õunabrändiga, siis pani ta õunabrändi endale kirja ja tuli nati aja pärast tagasi öeldes, et seda pole :)

aga - ta oli seejuures nii võluv, see ei teinud tuju üldse mõruks, vaid oli pigem sümpaatne. ja tüdruk püüdis, niet selle eest kirjutan talle plusspunktid välja.

ma lähen sinna tagasi. ahvenafileesalatit proovima. ja siis kanasalatit kah. sest neid on mu semud kõvasti kiitnud. muide, vesi, mis tembitud kurgi, apelsini, sidruni ja ma ei tea millega veel, on superluks!

selline kodune söögikoht on muhe suund, ma väga loodan, et just sarnaseid hingega tehtud söögipaiku tuleb tallinnasse juurde.

ma täpselt ei tea, mis selle hiina piina menüüsse kuulub. hispaania omas on näiteks saapad, keskaegne inkvisitsioon tundis veel sula tina joomist, mida tuli oma süütuse kinnitamiseks rüübata.

koplis erika ja kopli tänava nurgal asub restoran, kus keeva tina ei serveerita, aga isegi mahla pead ootama üle poole tunni. kasutamata siinkohal kirjanduslikke liialdusi. aga et olime sõber veiksiga enne poolteist tundi jalutanud ja kiiret polnud pühapäeval kuhugi, kannatasime mehiselt ära. lõpuks tuligi dina ja pani meie soovid kirja. ma sõin kalmaarisupi, porgandi-küüslaugusalati, nuudliroa loomalihaga (mis oli tehtud tegelikult riisist:P) ja liitri mahla ja nati baileys't kah (eelmise päeva vägitükkidest veidi kõrbes, kas teate).

kalmaarisuppi seal ei soovita, tungivalt.

kangesti lägane ja kalmaar on külmutatud (ilmselgelt) ja maitseb seega päriselt sisekummina. veiksi nuudlisupp lambalihaga oli moodsam, paraku kaebas sõber, et lambaliha asemel oli vastavanimeline supp tehtud loomalihast. tühja kah, peaasi, et hea maitses.

salat oli lihtne värk, aga tuleb tõele au anda, kõik on selles kohas väga õline.

isegi hakitud tšillipipar maitseaineks (mida sõber tohlakas teeb maailmas kõige paremini) on seal toorelt õlis läbi leotatud.

kõige naelaks oli magustoit. praetud sai banaani ja mandlilaastude ja kondenspiimaga.

mu arve oli lõpuks 200 krooni.

et asi oleks õige, saab see koht mu käest kaks hinnet. ühe tärni ja neli kah. kui seda putkat homme poleks, ei nutaks ma sekunditki. aga samas - see on laheabsurdne koht, milles puudub igasugune seiklus, võlu või "ekstreemsus", mida mõned söögikohtadest otsivad. ja selle halli lapikuse pärast saab ta neli punga, ma olen seal enne käinud ja lähen kindlasti veelgi.

eelmisel nädalal käisime sõpradega peale michael nymani kontserti boccas söömas. ja kohe alguses ütlen ära - see restoran võiks olla viie štärniga, aga ei ole. neli on.

aga täpsemalt. bocca asub olevimäe tänaval

eelroaks võtsin viinamäeteod gorgonzola ja fontina juustu kastmes. see oli üsna maitsev. pearoaks võetud tuunikala oli aga veidi liiga kuivanud. kala on õrn kraam, sellesse peab kokk ka nii suhtuma ja bocca chef'ilt oleks rohkem oodanud.

aga see tõmbas veel tärni nelja ja poole peale. ma magusrooga tavaliselt ei söö, aga veela õpetussõnade kohaselt on magusroog köögi kvaliteedi hindamiseks hea indikaator. mandlikook šokolaadikastme ja metsamarjadega jättis just koogi osas mulje nagu oleks selle selverist ostnud (mitte et ma selveri kookidest halvasti arvaks, aga taas oleks nõnda nooblist kohast rohkemat oodanud). kook oli kuiv, purune ja maitsetu.

kui ma telegraafile andsin 5 punga, siis bocca ei ole omavahelises võrdluses sarnase hinnaklassi juures samaväärne. ehk siis, kes enne pole käinud kummaski, siis enne kindlasti telegraafi. arve oli u 1000 krooni, õige pisut veini sai kõrvale joodud.

ma ei oska hingeldamist alfanumeeriliselt väljendada. aga ma lõõtsutasin eile hullupööra. sest ma olin saanud söömisest OD.

viimasel nädalavahetusel oli nimelt koomaklubi. sellest üritusest pole taas ühtegi pilti, aga on üks number. kui ma sinna läksin, kaalusin ma 87 kilogrammi. tagasi tulles 94. ja eile koomaklubist õhtul naastes väljus asi kontrolli alt. hingata oli raske, mulle tundus, et keha pitsitab samamoodi nagu liiga pingule tõmmatud püksirihm. kahjuks omaenda kere sa kaks auku tahapoole lõdvemaks lasta ei saa. õnneks jäin elama.

toiduratsioonist ka:
1. kõigepealt minnes veidi pitsat
2. siis viina
3. õlut
4. seguseitset (segu punaveinist ja kokakoolast ja sidrunist)
5. ahjus küpsetatud loomaliha (kogust ei mäleta, igatahes oli palju)
6. hunnik võileibu
7. jogurtit
8. banaani
9. võileibu
10. täidetud munad herneste ja majoneesiga
11. kukeseenesupp
12. kartulisalat
13. krabipulgad
14. eri sorti piprad ja kurgid
15. jälle võileibu
16. kohupiimakook
17. juustu
18. borš
19. õlut, seguseitset
20. hapukapsast
21. õlut, seguseitset
22. ...
23. õlut, seguseitset

nii kolm päeva järjest:S

ma revideerin oma vaateid seedekulgla hellitamise suhtes:S

nagu eelnevas postis kirjeldet, on tartus olnud kaks üllatust söögikohtade osas. wernerist juba kirjutasin. teine on kapriis. ma olen nii harjunud, et selles linnas kõrtsidest liiga palju ei oota. aga werneri kõrval ka kapriis oli kapriisse mehe jaoks täitsa okei. tartus, raekoja platsil. ma sõin metsaseene-šampinjonisuppi

ja suitsusealihasalatit

kui miskite söögikohtade kokad juhtuvad mu plooki lugema, esitan palve - ärge pange seenesupi sisse šampinjone. sest neil lihtsalt pole maitset. ei seene- ega mingit muud maitset. kapriisi omas oli õnneks metsaseent kah sees - päästis päeva.

suitsusealihasalati juurde lubati, et tegu on sooja salatiga. kindlasti oli see salat kunagi soe olnud, liha oli lisaks veidi kuivavõitu, aga polnud tal selliseltki väga viga.

juures on tartus üks koht, kus saab budweiseri õlut - avaldan kiitust tehtud töö eest.

tartu linnas, kell 12.00 päeval, ~120 krooni eest - käib küll. muide. teenindus jättis hea mulje selles kohas, tundub, et mu naakumisest kiire teeninduse osas on ikka asja kah olnud - juba päris käbedalt käivad mõne ettekandja käed, jalad ja pea. keep up the good work!

eile ja täna on olnud muhedad söögikohtade külastamised taaviga. eile werner tartus. selles kohvikus istusid enne teist ilmasõda kõik endast lugupidavad ja vähe jämedama rahakotiga tudengid. oskar luts käis seal mõnikord ka, pani oma keppi (tingimata kahe p-ga) laua najale längu ja võttis napsi (teine välde) ja vaatas ringi (geomeetriline mõiste:P) ja kuulad maad (geograafiline termin:)

meil taaviga kannavad enda jalad, keppe polnud, sellest puudusttundmise leevendamiseks võtsime lõunasöögi. mina veiseliha à la tartar.

ja siis veel seenemaitselist pastat gorgonzola juustu, pähklite ja veisefileega.

bœuf oli veidi liiga peeneks hakitud, aga muidu oli tiptop. kapparid ja anšoovised ja õli - comme il faut. teenindus pealekauba kiire ja sõbralik.

ma ei mäletagi, kas ma olen mõne tartu söögipaiga kohta hea sõna öelnud, aga - werneri teise korruse lounge'i julgen soovitada.

ahjaa, miski jook oli kõrvale ja see kõik kokku maksis u 180 krooni.

eile olin kesk-soomes ylivieskas. sealt tagasi hesasse sõitis rong peaaegu 6 tundi. selle istumise ja nälgimise tagajärjel sattusin habibisse õhtust sööma. kiirtoidu koht, kus leti taga kreeklane, kes omakorda ei rääkinud pea ühtegi sõna soome keelt. aga lambamoussaka oli seal okei.

jube rasvane, aga peale pikka nälgimist aplale inimesele rõõmutekitav. €8,9 maksis.

tartus on vahepeal uus hotell valmis saanud. küll tehti kaua - bussijaama väljak on minu mälu järgi kolmandat aastat nagu sigade songermaa, aga see paistab asjaajamine tartu moodi olevat kah. hotelli nimi on dorpat. ja seal antakse lõunabuffeti-nimelist toiduvalikut, mis maksab 75 krooni.

mina sõin kana- ja karripastat, bolognes'i ja miskit kartuli-kalavormi. tartus lõunasöögikohaks väga hea koht, loodetavasti suudavad nad taset hoida ka.

täpsemalt - juust puuviljadega salatiks segatuna. rostbiifisalat ka, siis maksapasteediga toscana sepikut, kirsstomateid, põldmarja-vaarika smuuti ja teed meega.

hommikusöögiks hea küll.

kui ma mõned aastad tagasi oma praegusesse töökohta läksin, sattusin kohe esimesel või teisel nädalal toni juurde hane sööma. see hani jättis mulle sügava mulje. sestpeale olen toni kokakunstist pidanud ja mul oli hea meel, kui toni viimasel korral plovi tegi. seda "päris" plovi. lambalihaga, porgandiga, sibulaga, rosinatega, riisiga. ja kirjutan siia ära, mõni äkki ei tea - ilma igasuguse tomatikastme, ketšupi või letšota loomulikult!

retsepti mina ei tea, aga kogemust jagan sellegipoolest, sest see oli ikka väga maitsev plov.